Kuidas valust üle saada?

Kaotades kellegi lähedase kaasneb sellega paratamatult tohutu valu. Eriti raske on siis, kui sündmus on ootamatu, nagu see sageli ongi.

Kirjutan siia oma mõtteid vaid selleks, et esimene küsimus, mis mul surma kohates tekkis, oli: kuidas edasi, kuidas käituda, mida teha, kuidas oma last aidata jne? Võibolla on minu mõtisklustest kunagi kellegile abi.

Mary Morrissey, kes on üks minu mentoritest, rääkis oma elu mustemat sündmust kirjeldades raamatust “Darkest night of the soal” ja ta ütles, et esimene asi, mida me soovime, kui selline olukord meid kohtab, on teha nii, et see kõik kaoks.

Tundsin ise ka, et käisin ringi justkui unes, justkui kuskil mujal, kui iseenda reaalsuses ja tabasin end pidevalt mõttelt, et see ei saa olla võimalik. Soovisin, et see on üks neist kordadest, mil tõusin pärast õudusunenägu üles ja sain kergendusega tõdeda, et see ei olnud päris.

Järgmisena tuleb süüdistus, tegelikult õigustus. Kuid need kaks käivad käsikäes. Räägin pidevalt teistele, et mina olen otsustanud uskuda, et me ise loome oma elu ja kõik, mis selles on, kuid kuni selle kurva hetkeni polnud ma kunagi mõelnud sellele, et kuidas me siis tegelikult loome neid sündmusi just siin reaalses füüsilises keskkonnas. Nüüd ma mõistan, me teeme seda läbi oma otsuste. Iga otsus, mis me teeme või jätame tegemata, kujundab meie elu. Igal ajahetkel teeme me oma teadmiste põhjal parimaid otsuseid, kuid need otsused võivad viia ka kurbade tagajärgedeni.

Oma leinaga tegeledes märkasingi, kuidas minu mõtted liikusid pidevalt minevikus tehtud otsuste juutes, miks ma nii otsustasin, miks ma kutsika kaasa võtsin, miks ma ei öelnud arstile …. jne ja teiselt poolt soovides süütundest vabaneda otsis teadvus pidevalt õigustusi, ma ju valvasin kutsikat kogu aeg, ma ju ei teadnud, ma ju ei osanud, ma ju ei …. Eriti raske on veel siis, kui puuduvad ka täpsed andmed, mis ja kus siis asi tegelikult juhtus, see loob veel omakorda kõiksugu oletusi, mis võimendavad veelgi seda niigi rasket tunnet.

Kogu see jutuvada peas ei vii meid tegelikult mitte kuhugi, sest me ei saa olnut muuta. Seega avastades end pidevalt iseenda ees õigustusi otsimas, otsustasin intuitiivselt endale tunnistada, et see oli minu süü. Ja tegelikult oli see minu süü. Kuidas? Kui ma ütlesin, et me loome oma olukordi ise läbi otsuste, siis kõik otsused oma elus tegin ju mina, isegi kui ma ei teinud neid teadlikult, vaid lasin kellelgi end mõjutada, olid need minu otsusted. See ei tähenda, et ma neid tahtlikult tegin, see lihtsalt viitab selleli, et selline oli asjade kulg. Võidelda selle vastu tähendab vaid hoida minevikust kinni ja endale veelgi rohkem valu põhjustada.

Tunnistades endale, et mina tegin need otsused (see ei olnud kerge), sain vabaks õigustuste otsimisest ja jõudsin andeks palumiseni. Tundsin sügavat kurbust ja tahtsin andestust paluda kõigilt eesotsas Prunoga. Kõige raskem oli just see, et ma ei saanud Prunolt andestust paluda, ma ei saanud teda sülle võtta ja ma ei saanud talle enam pai teha ja öelda kui kahju mul on, sest teda ei olnud enam. Jäid vaid mina ise, tütar , abikaasa ja Tiia.

Kuna ma aga usun, et me kõik oleme energia ja me tegelikult ei kota oma eksistentsi koos surmaga, siis hakkasin endale ja tütrele rääkima lugusid sellest, et Pruno on nüüd kuskil oma paradiisis. Need kujutluspildid aitasid mitmel moel.

Esiteks sain ma endale kinnitada, et kutsaga on kõik hästi, temaga on kõik hästi; teiseks sain ma mõelda, et kui ta on olemas, siis võibolla ta kuuleb mind ja ma palusin temalt mõttes andeks ja kolmandaks oli mul võimalus jätta ta oma ellu – ma lõin temast endale mõttes sõbra, kellegi, kes istub üleval pilve piiril ja saab mind alati aidata, kui mul selleks vajadust peaks olema.

Kui mõtiskleda, miks mul sellist kujutluspilti vaja on, siis see on justkui tugi. Koera kaotusega tuli meie ellu tohutu tühjus, kõik oli enne ja nüüd justkui ei olnud enam midagi ja mõelda, et ühtäkki ei ole meil meie väikest sõpra enam olemas, on väga valus. Seetõttu aitas meid see positivne kujutluspilt, et Pruno on ikkagi meiega, kuigi enam mitte meie füüsilises reaalsuses.

Tühjusetunne kodus pole sugugi kadunud, kuid selle kõrvale on koha võtnud väike lootusekiir, et meie armas sõber ja pereliige on endiselt olemas ja meil on võibolla lootust temaga veel kohtuda.

Need kõik on nn mõttemängud, mis aitavad eluga edasi minna ja oma valuga paremini toime tulla. Usun, et igal ühel on selleks oma viis, kuid võibolla oli sulle minu mõttemängudest veidigi kasu.